See blogipostitus uurib filmi "La piel que habito" vaatenurgast, kuidas ühiskondlik kontroll ja tehnoloogiline sekkumine inimkonna mitmekesisust kõigutavad.

Rakumembraan

Elusorganismide omaduste hulka kuuluvad raku struktuur, ainevahetus, reaktsioon stiimulitele, homöostaas, areng ja kasv, paljunemine ja pärilikkus, kohanemine ja evolutsioon. Viiruseid ei liigitata aga elusorganismideks, kuna nad ei koosne rakkudest. Lisaks sellele ei peeta elu eksisteerinuks väljaspool Maad see, et ainevahetuseks võimelisi olendeid pole seni avastatud. Seda võimalust ei saa välistada, sest ainevahetuse mõiste ise defineeris inimkond. Kui palju meie „elu” definitsioon siis kehtiv on?
Kui elu eksisteerib väljaspool Maad, võib see esineda hoopis teistsugusel kujul, inimlike standardite järgi tundmatul. See paneb meid ümber hindama, kui antropotsentriline ja piiratud on meie aktsepteeritud elu definitsioon. Üksuse identiteet defineeritakse sageli väljastpoolt. Viirustel on täiesti ükskõik, kas inimesed defineerivad neid elusorganismidena või mitte. See, kas seda defineeritakse elusorganismina, ei mõjuta viiruse olemasolu.
Viirused kasutavad rakumembraani asemel valgukesta. See on sisuliselt viiruse „nahk“ ja selle füüsiline vorm. Seevastu inimeste puhul mõjutab see, kuidas teised neid tajuvad, sügavalt nende elu. Meie ühiskonnas ei ole identiteet pelgalt isiklik asi; see kujuneb ja muutub pidevalt sotsiaalsete suhete raames.
Enda identiteet erineb sageli sellest, mida teised tajuvad. Näiteks kui ta koju naasis ja ütles: „See on Vicente“, oli ta tegelikult „Bella“, mitte „Vicente“. Kui inimene nimega „Bella“ eksisteeris ja oli läbinud plastilise operatsiooni, et näha välja nagu „Vicente“, oleks tema ema võinud teda aktsepteerida kui „Vicente“, kelle isiksus tema kadumise ajal muutus. Isegi keha kaudu tajutavat identiteeti psühholoogilisest vaatenurgast uurides on raske seda füüsilistest ja sisulistest elementidest eraldada. Näiteks „Roberti“ identiteet põhines sellel, et ta oli oma naise abikaasa, oma tütre „Norma“ isa ja „plastiline kirurg“. Tema naist ja Normat enam ei eksisteeri, kuid fakt, et ta oli abikaasa ja isa, jääb samaks. Siiski puuduvad tema käegakatsutava, füüsilise identiteedi olulised elemendid.
Seega defineeritakse identiteeti füüsilises reaalsuses ja sotsiaalses kontekstis. See viitab sellele, et identiteeti ei kujunda üksnes indiviidi taju või tunded, vaid seda rekonstrueeritakse pidevalt välismaailmaga suhtlemise kaudu. Vähemalt inimeste puhul näib identiteet olevat suurema kaaluga seotud sellega, kuidas teised inimest tajuvad, kui sellega, kuidas ta iseendasse suhtub. Kui see, kuidas teised inimest eristavad, on identiteedi oluline telg, siis muutub mitmekesisuse säilitamine oluliseks kaalutluseks.

kultiveerimine

Mitmekesisuse säilitamise osas peavad inimesed olema valvsad, eriti eluga seotud teaduse ja tehnoloogia uurimisel ja rakendamisel. Seda seetõttu, et kuigi tehnoloogia areng võib mitmekesisust suurendada, võib see viia ka selle vähenemiseni. See ettevaatlikkus tuleneb hirmust, et tehnoloogia areng võib ohustada inimkonna ellujäämist.
Näiteks võib geenitöötlustehnoloogia potentsiaalselt viia teatud tunnuste eelistamiseni, mis lõppkokkuvõttes kahjustab inimkonna mitmekesisust. Samal ajal pakub selline tehnoloogia võimalust ennetada või ravida surmaga lõppevaid geneetilisi haigusi.
Seetõttu peab teaduse ja tehnoloogia käsitlusega kaasnema eetilised kaalutlused. Kui geenitöötlustehnoloogiat kasutatakse teatud tunnuste eelistamiseks, vähendab see mitmekesisust. Mõelge näiteks Robertile tehtud nahasiirdamise operatsioonile. Nagu teiste teadlaste tõstatatud eetiliste küsimuste puhul, tuleb ka inimestega seotud uuringutesse algusest peale suhtuda ettevaatlikult.
Identiteedi määramise kaalumisel peame kaaluma, kui ulatuslikult peaksime lubama uuringuid, mis võivad identiteeti ja selle rakendusi mõjutada. Kas saame öelda, et eetilisi küsimusi ei teki, kui subjekti nõusolek on kindel?
Muidugi, isegi kui eksperimenti ajendas isiklik vahejuhtum, oleks raske väita, et Robert, kes eksperimenti jõuga läbi viis, ei rikkunud bioeetikat.

Immuunvastus

Filmis on „pööre” peamine võte publiku „šoki” tekitamiseks. Selle filmi suurim keerdkäik seisneb selles, et „Vera” oli tegelikult „Vicente”, inimene, kes viis Roberti tütre „Norma” surma. Seda ei pruugi aga eriti üllatavaks pidada, kuna see oli Roberti kättemaksuiha väljendus.
Sellegipoolest esitab see pööre publikule moraalse dilemma, pannes mõtisklema kättemaksu ja õigluse, andestuse ja karistuse vaheliste keeruliste emotsioonide üle. Filmis on Zeca ja Vicente Roberti elus otsekui patogeenid. Pärast afääri Roberti naisega ajas Zeca ta surnuks ja seejärel vägistas Bella, kes meenutas Roberti naist. Ka Vicente vägistab Normat, kuid pakub vaid vabandusi ega näita üles tõelist kahetsust.
Kehasisesed patogeenid ei paku mingit kasu; vaktsiine süstitakse isegi täiendavate antigeenide blokeerimiseks. Meie keha tekitab patogeenide vastu immuunvastuse ja selle tuumaks on „mälu“. Süsteemi kaudu, mis mäletab varem sissetunginud patogeene, kaitseb keha ennast.
Filmis toimuv esitab küsimuse: mis on andestus inimeste jaoks? See paneb meid mõistma, et andestus ei ole lihtne valik, vaid keeruline psühholoogiline ja moraalne protsess. Kuigi võib tunduda, et õnne nimel on parem valida andestus, nagu immuunvastuse korral, kulutab andestus ka energiat ja ressursse.
Film paneb meid mõtlema, kus on inimliku andestuse piirid ja mis on tõeline andestus. Tegelaste identiteetide kokkuvarisemise keskel nõuab mahajäetud ihade ja kättemaksu lugu vaatajalt sügavat mõtisklust.