Selles blogipostituses uurin armastuse vorme ja struktuure, mis paljastuvad dokumentaalfilmi "Teotäht" kaudu.

 

Selle töö valimise põhjused

Armastus võib esineda mitmel kujul. On armastust, mis paneb inimesi naerma ja nutma, armastust, mis läbib igapäevaelu, ja isegi armastust, mis eksisteerib viisil, mida me harva ette kujutame. Olin uudishimulik nende mitmekesiste armastuse vormide kohta ja otsides teemakohast dokumentaalfilmi, sattusin filmile „Teotäht“.
Kuigi tegelased võivad kõrvalseisjale tunduda mõnevõrra võõrad, tundusid nad olevat täielikult armastusest täidetud. Tahtsin teada, milline näeks armastus välja ilma asjadeta, mida me peame selle jaoks hädavajalikuks.

 

Järjestuse kokkuvõte

Järjekord 1 – Young-chan ja Soon-hee lennutavad lohed mööda põlluharja. – Young-chan ja Soon-hee söövad elutoas einet. – Young-chan teeb heebrea keele eksami. – Young-chan ja Soon-hee vahetavad lambipirni.
2. järjestus – Soon-hee saab haiglas ravi. – Külalised külastavad nende kodu. – Nad arutavad Soon-hee'ga abiellumist. – Young-chan ja Soon-hee lähevad sõpradega kelgumäele kelgutama.
3. stseen – Young-chan ja Soon-hee sõidavad rongiga. – Nad kohtuvad jaamas teatritrupi liikmetega. – Nad vaatavad etendust ja annavad näitlemisnõuandeid. – Nad veedavad aega mere ääres jalutades.
4. järjestus – Young-chan kirjutab ja Soon-hee aitab teda. – Nad jalutavad mööda tänavat ja naudivad kevadilma. – Young-chan silitab puud. – Nad mängivad, korjates männikäbisid ja visates neid režissööri näkku.
5. stseen – Young-chan lükatakse Korea Stipendiumifondi esseevõistluselt tagasi. – Nad külastavad haiglas sõpra. – Nad räägivad soovist, et nad võiksid samal päeval surra.
6. stseen – Young-chan kõnnib üksi. – Soon-hee lõpetab Young-chani abistamise ja hakkab harjutama üksi seismist. – Ta tunneb kätega rõdule langevat vihma. – Young-chan ja Soon-hee vestlevad vihma käes leotades.
Järjekord 7 – Ta puudutab puud. – Ta harjutab näidendiks. – Tal on liivavann, kus paljastatud on ainult käed. – Young-chan ujub ookeanis.

 

Analüüs

See teos on vaatlusliku dokumentaalfilmi vormis, jälgides Young-chani ja Soon-hee igapäevaelu viisil, kus filmitegija sekkumine on suures osas nähtamatu. Siiski on üks stseen, kus filmitegija kohalolek ilmneb: hetk, mil nad mängivad, visates teineteisele käbisid. See stseen jätab mulje, et vaatleja ja subjekti vaheline piir hägustub hetkeks.
Eripäraks on see, et Young-chani jutustus on kihiline iga stseenidevahelise ülemineku kohal. See jutustus paljastab meeleliselt maailma, nagu seda näeb ja tunneb kurt ja pime Young-chan, lisades ekraanil kuvatavatele stseenidele sügavust.
Kas seda teost saab vaadelda üksnes tüüpilise vaatlusliku dokumentaalfilmina? Lisaks sellistele kinematograafilistele võtetele nagu montaaž ja kompositsioon, loob film ka Young-chani sõnade ja jutustuse abil, mis toimivad võimsate narratiivsete vahenditena, eristuva filmiliku atmosfääri. Young-chani sõnad on kohati sugestiivsemad ja väljendusrikkamad kui mängufilmis ning need avalduvad otse filmi reaalsuses, luues ainulaadse atmosfääri, mida tavapärastel dokumentaal- või mängufilmidel on raske saavutada.

 

Ülevaade

Usun, et see teos portreteerib kõige vähem vabadeks peetavaid inimesi kõige vabastatumal viisil.

See, et filmis figureerivad tegelased, keda peavoolumeedias harva näeb, on üks filmi tugevamaid külgi, aga mind avaldas eriti muljet see, kui tõhusalt seda pealkirja ja filmi pidevate ilmete kaudu edasi anti.
Ma ei tea, kuidas seda sõnadesse panna. See oli ilus. Ja neil oli sügav igatsus selle järele, mis tundus puuduvat ja puuduvat. Mul jäi mulje, et see igatsus oli armastuse vorm, mis pani neid teineteisele toetuma ja koos edasi liikuma, isegi kui vaid oma teed kompides.